Autod ja rattad

Mitte, et ma oleksin seni elanud suhkruvati sees, aga kui siin midagi juhtub, tuleb ise hakkama saada ning paljud sellised asjad, mida Eestis pead loomulikuks, ei ole siin kohe mitte. 

"Natuke" jalgrattaid

Siin on autodega nii, et need inimesed, kes saavad vähegi läbi ilma autota ehk ratta või rongidega liigeldes, ei peaks sekundikski kahtlema, kas ikka autot äkki vaja läheb. Ei! Hea asi on see, et kogu Belgia rongiliiklus on päris mugav ja rongiga saab mõne tunniga igasse Belgia nurka ja pooleteist tunniga oled ka Pariisis või Londonis. Küll aga on auto siis üks häda ja vaev. Gent, mis on teada-tuntud rataste linn, on teinud oma kesklinna nii autovaenulikuks, et 100% kordadest on mõtekam liigelda jala või rattaga. Belgia autoomanikud on ka päris huvitavad selles suhtes, et autod on siin pelgalt sõiduvahend, mitte enese vara või iseloomu näitamise vidin. Niisiis kui mõni mõlk autole sisse tuleb, ei parandata seda enne ära kui tõepoolest väga vaja. Teine iseloomulik asi Belgia autopargis on see, et suuri autosid väga ei näe. Ja arusaadav ka, kuna hiiglasliku autoga on kitsastel tänavatel jalgrataste vahel manööverdamine veelgi piinarikkam. Näiteks on meil korteri juures küll garaaž, aga loomulikult Land Rover sinna sisse ei mahu...

Arturi igapäevane rongisõit Gentist Brüsselisse

Aga nüüd siis minu juhtumistest senise aja jooksul. Esimene obadus anti mulle siis, kui ühel päeval tallist koju sõites lakkab kiirteel mu auto raadio, ventilatsioon ja suunatulede töötamine. Tõmban auto korraks kõrvale ja katsun uuesti käivitada. Enam ei käivitu… Katsetan siis veel umbes kümme minutit, mõeldes ise, et siia in-the-middle-of-nowhere’i küll ei taha täna ööseks jääda. Õnneks auto halastab ja hakkab tööle. Proovime siis Land Roveri esindusse aega panna, aga öeldakse, et esimene vaba aeg on kolme kuu pärast. Mõtlesime, et loodame siis lihtsalt, et auto oli meeldesegaduses ja enam seda ei juhtu. Nojah… nädala pärast talli sõites tegi auto seda sama, ainult et tööle enam ei läinud. Läbi Eesti 24h autoabi tuli siis puksiir mulle järgi ja viis Land Roveri teenindusse. Sealt aga öeldi mulle, et nii vanu autosid nad siin ei paranda ja et viigu ma nüüd oma auto neilt eest ära. Pärast natukest paanitsemist otsiti mulle siiski töökoda, kes oli nõus mu auto vastu võtma ja järjekorde puksiir aitas mu õigesse kohta. Eesti kindlustusest oldi väga imestunud, et selline asi saab üldse võimalik olla, et esindus keeldub autot vastu võtmast, aga siin lihtsalt nii on. Puksiirivend soovitas omast kogemusest osta kas KIA või mõni muu vähese elektroonikaga auto, kuna tema 20-aastase kogemuse jooksul on ta just neid kõige vähem pidanud puksiirima. Mercedesed ja BMWd pidavat aga igapäevased kliendid olema. Pärast auto aku generaatori, aku enda ja auto arvuti väljavahetamist ja korraliku auku pangaarvel sain auto tagasi ning seni (sülitan nüüd kolm korda üle õla) on ta ka vastu pidanud. 

Ei läinud kaua, kui sain järgmise obaduse. Genti on jalgratta linn ja neid on siin tohutult palju. Küll aga ei sarnane nähtav pilt Kopenhaageniga, kus üks hipsteriratas on ilusam kui teine. Siin on pigem haruldus näha mõnda stiilset ja lahedat ratast, enamus on vanad romud ja seda põhjusega. Rattavargus on siin nii tavaline, et politsei ei viitsi sellega tegeledagi. Võetakse kas kogu ratas või siis erinevaid ratta osasid: esiratas, sadul jne. Eriti hoolika rattaomanikuna lukustan ratta alati kahe lukuga, esi- ja tagaratas. See üks kord, kui mul oli ununenud üks võti koju ja mõtlesin, et mis siis ikka, lukustan ainult ühe nagu kõik teised teevad, maksis see mulle lausa halenaljakalt kätte. Esiratast polnud… 

Veel jalgrattaid

Lumega oli päris raske sõita