Õhku haihtunud auto

Pärast mõnda toredat päeva Eestis tulen siis tagasi Belgiasse ja hakkan hommikul entusiastlikult talli minema. Juba meie 12. korruse aknast vaatan, et huvitav, miks see tänav, kus mu auto pargib, autodest täiesti tühi on nii pikalt kui minu silm seletas. Nägin, et mingi ehitus on käimas, aga mõtlesin, et äkki seal tagapool, kus minu auto seisis, on ikka autod alles. Astun siis lähemale ja ei miskit, auto on kadunud.

Koht, kus mu auto seisis...

Korra käis minu peas läbi ka mõte, et äkki ma ikkagi panin auto kuhugi mujale, aga ei. Ehitusmehed soovitasid minna lähedalasuvasse politseijaoskonda. Sealt öeldi mulle kohe, et jah, meie võtsime su auto, kuna nädalavahetusega olevat nad pannud ülesse sildid, et esmaspäevast alates ei tohi seal enam parkida, aga minule paraku Eestisse need sildid ei jõudnud. 

Okei, auto on vähemalt tuvastatud, aga siis ütles ametnik, et ma ei tohi selle autoga tegelikult üldse sõita, kuna ma olen Belgiasse registreeritud. Raiusin neile kindlalt, et mina olen aru saanud, et kuus kuud tohib pärast riiki sisenemist veel Eesti numbrimärgiga sõita. Leti taga istunud naine ei teadnud isegi täpselt, mida nende seadused ütlevad, et kas oli see kolm nädalat või kolm kuud, aga ta arvas, et praeguse hetkeni igal juhul ei tohiks ma enam sellega sõita. 

Kuna nad isegi seal midagi ei teadnud, siis pärast kümmet minutit juhatati mind politseinikuni, kes isiklikult auto ära vedas. Ta selgitas järjekindlalt, et põhimõtteliselt polegi mul võimalust autot enam kätte saada. Ainukeseks variandiks pakkus ta, et inimene, kes on Belgias, aga kes pole siia sisse kirjutatud, saab ainsana minu auto ära viia. Täiesti jaburus ju! 

Proovisin siis selgitada, et auto pole üldse minu nimel ja ma ei saa seda ise siin muuta, kuid selle peale ütles politseiametnik, et jah, kui mu ema oleks kirjutanud samal päeval, kui ma ennast siia elanikuks registreerisin, tõendi, et tohin veel üks kuu sellega sõita, siis oleks olnud see üks lahendus, aga kuna nüüd on see aeg möödas, siis ei olegi enam midagi teha.

Pärast kümmet minutit muutis aga politseinik millegipärast meelt ja ütles, et las ema kirjutab kirja, et tohin sellega veel kuu aega sõita ja saan auto kätte. Nii tegimegi ja kusjuures ilma ühegi auto äravedamise maksuta sain auto kätte. Nüüd olen siin uue auto otsingul ja jätan Eesti numbrimärgiga auto mõneks ajaks puhkama. 

Mind paneb lihtsalt imestama, et kui isegi politseinikud ei tea, mis seadused siin kehtivad, siis kuidas peaks tavainimene neid teadma. Kõik see jätab siinsest süsteemist väga veidra mulje.