See, et mul läks nii kaua selle blogi alustamisega aega, on juba iseenesest kinnitus selle kohta, et alates siia tulekust on mul päris palju tegemist olnud ja õieti maha istuda ja oma tegemistest siin kirjutada polegi nagu aega olnud. Aga viga saab parandatud ning nagu öeldakse: pigem hilja kui mitte kunagi. Siin ta on!
Kõik, kes mind teavad, teavad ka kui väga ma armastan ratsutamist. Olen alati mõelnud, et kunagi võiks mingi perioodi elada kusagil, kus saaksin tegeledagi ainult ratsutamisega, saada kogemusi erinevate hobuste ja erinevate treeneritega. Muidugi tuleb siinkohal kõrvale mõistuse hääl, mis ütleb, et sul on vaja ülikoolis käia, kuidas sa tuled niisama lihtsalt ära, sul on töökoht, mida ei saa ju jätta. See mõistuse hääl on mind seni tagasi hoidnud. Küll aga teatas Artur mulle ühel päeval, et tema sai nüüd praktikakoha Belgias ja see algab juba mõne kuu pärast ning kestab viis kuud. Ta pakkus ka välja, et mina saaksin kaasa tulla ja samal ajal ratsutamisega tegeleda. See otsus ei tulnud mitte kergelt, kuna minu elu Eestis, töö, hobune ja sõbrad-perekond, ei ole midagi sellist, mida oleks väga lihtne maha jätta, aga kõigest viis kuud tundus väärt proovimist.
Otsus tehtud, hakkasime esmalt vaatama, millises tallis ma saaksin olla. Kuna hollandi- ja prantsusekeelsest Belgia tallidenimekirjast oli väga raske ise mingit ettekujutust saada, andis mulle head nõu Kaire Kalm, kes oli ise aasta aega tagasi oma hobusega just Belgias olnud. Kuigi alguses otsisin talli Brüsseli lähedal, kuna seal asub Arturi praktikakoht ehk Euroopa Komisjon, siis Kaire oskas soovitada vaid kahte väärt talli, kus nii hobuse heaolu kui ka kõik muud tingimused pidid olema sellised, kuhu on mõtet proovida. Need aga olid mõlemad Brüsselist ligi 70 km kaugusel Genti lähedal. Kahest variandist jäi mulle kohe silma Belgia kolmevõistleja Vincent Martensi tall, mis alles aasta aega tagasi sai endale uhiuue talli ja maneeži. Muidugi oli mulle kui kolmevõistlejale väga ahvatlev see, et sealsamas on olemas ka krossiplats. Niisiis kirjutasingi Vincentile, et sooviksin tulla tema talli ratsutama ja töötama. Algselt oli plaan mul ka oma hobune Eestist kaasa võtta ja pakkusin ise välja, et kuna raha ei ole minu tuleku esmapõhjus, siis võiks olla diil selline, et minu tehtud töö eest saan oma hobust ilma kuludeta tema tallis hoida ja samuti tahan saada võimalikult palju trenne. Ilma suurema jututa oli Vincent nõus, kuid tööks ei ole mul mitte bokside tegemine, vaid tema noorte hobustega ratsutamine. Mis saaks mul selle vastu olla, kui saan lisaks trennidele veel rohkem ratsutada?!
 |
| Talli hiigelsuur maneež |
Septembri keskpaigaks, kui minema hakkasime oli juba selge, et hobust ma Eestist kaasa siiski ei võta ja plaan oleks hoopiski Belgiast hobust hakata otsima. Niisis asusimegi ilma hobuseta, aga suurte kodinatega teele. Ema oli muidugi juba mitu kuud varunud igasuguseid potte, panne, kalamaksaõli, palavikurohtu, käterätikuid, kuivatatud nurmenukuteed ja mida kõike veel, mis meie elu siis Belgias kergemaks pidi tegema. Kõik asjad pakitud, võis teekond alata, küll aga mitte Poola suunas, vaid hoopiski Stockholmi laeva poole. Nimelt otsutasime teha ka väikese roadtripi ja külastada minu õde Stockholmis, minu sõbrannat Kopenhaagenis ja minu tuttavaid Hollandis.
 |
| Auto minekuks pakitud |
 |
Rattad ka peale, Belgia on ju rataste riik
|
 |
| Issiga koduuksel |
Kui võiks arvata, et mis see siis ikka on tulla Eestist Belgiasse, siis teekond läbi Stockholmi, siis praamiga Rootsis Taani, sealt edasi praamiga Taanist Saksamaale, pluss veel kütusekulu osutus kokku päris rahakotti tühjendavaks. Neljakohaline number oli see, mis tõi meid siis lõpuks Belgiasse, kohta, kus me tegelikult kumbki mitte kunagi isegi käinud ei olnud ja nüüd tulime siia elama.
 |
| Vahepeatus Amsterdamis |
 |
| Amsterdami rattarohked tänavad |
 |
| Ja peaaegu sama rattarohke Gent |
 |
| Kohe tuli ära proovida ka Belgia vahvel |
Kommentaarid
Postita kommentaar