Pea ees liiva sisse

Tihtipeale võrreldakse ratsutamist (või rohkem küll krossi) motokrossiga – sama ohtlik, suured kiirused maastikul ja ettearvamatu asjandus su jalge all. Mina vaidleks sellele vastu, vähemalt ratsutamises on sinu jalge vahel mõistusega olend, kes ise ka ei taha ümber kukkuda ja kusagil mudahunnikus lõpetada, rattal on aga suva, kas minna kiiremini või aeglasemini või üldse külg ette panna. Seega eelistan igal juhul ratsutamist. 

Küll aga juhtus mul just sel nädalal vist minu kõigi ratsutamisaastate TOP1 kukkumine. Tulin siis ühe kliendi hobusega platsile ja hakkasime sammu kõndima. Ta on tõeline mära ja mitte eriti hea algratsastusega ega ka iseloomuga. Kui miskit ei meeldi, tõuseb kahe jala peale püsti või vehib peaga. Aga see selleks, hakkasime siis kõndima sammu ja ei jõudnud poolt ringigi teha kui tal tekkis vajadus ratset hakata käest ära tõmbama. Sel hetkel kadus aga keskendumine jalgadele ja nii käisimegi lihtsalt mõlemad pikali, sõna otseses mõttes pea ees liiva sisse. Õnneks jäime mõlemad terveks ja midagi hullu polnud. Lihtsalt ma ei suuda mõista, kuidas saab kõige "ohutumas" allüüris ka selline asi juhtuda. 

Valjad said ka natuke liivaseks 😂😂

Umbes selline nägi meie kukkumine välja

Tegelikult ega mul siinolemise aja jooksul ongi olnud kokku ainult kaks kukkumist. Sellenädalane "pea-ees-liiva-sisse" ja novembris kukkusin ühe pisikese poniga. Ta on muidu grupiponi, aga teda ei saanud enam grupitrennides kasutada, kuna väike nihverdis hakkas tegema äkilisi tagasi pööramisi nii, et lapsed nagu küpsed õunad järjest maha prantsatasid. Võtsin siis väikese marakrati paariks nädalaks enda hoole alla. Kuigi 99% suutsin tema trikitamiste peale seljas püsida, siis parkuuri hüpates suutis ta ikkagi ühe sammu süsteemi vahelt ühe kiire liigutusega välja vupsata. Aga õnneks oli kukkumine madal, kuna tegu on vist kõige väiksema poniga, kellega ma elus sõitnud olen. Mitte päris šetland, aga sinnapoole. Kui mulle tundus, et poni vajub mu all kohe kokku, siis tegelikult tuli välja, et isegi pea kahemeetrine Vincent on temaga sõitnud, niisiis on minu ettekujutus minu suurusele sobivast hobusest natukene vildakas. 

Üleüldse on enamus siinsetest hobustest, kellega ma tegelen minu jaoks pigem väikesed hobused ehk sellised 155-165 cm, aga Vincenti jaoks pole hobuse suurus üldse oluline, vaid eelkõige kvaliteet. Endalegi üllatuseks vaatan siin võistlustel ja ka meie enda tallis pisikesi hobuseid, kes hüppavad vabalt 120 cm parkuure ilma mingisuguse probleemita. Niisiis kui endale hobust hakkan otsima, pean ehk natuke oma standardeid muutma ja meelde tuletama, et ka pisemad suudavad teha suuri tegusid. 

Kogu kamp koos: suuremad ja väiksemad

Fioco seljast tuntuvad postid ka madalad

Mõni väiksem rakendatakse vahel "kaariku" ette

Kyra ja Fioco – ühel trenn läbi, teisel alles algab