Ratsutamine Belgias

Nüüd siis ka natukene tallielust. Enamus oma ajast siin Belgias veedangi siis tallis ratsutades. Teen seda tasuta, kuid saan vastu trenne ja kogemusi hobustega, kellesarnastega pole mul kunagi olnud võimalus sõita. Võib-olla mõned peavad seda halvaks diiliks, et võiksin ju raha küsida, aga see ei olnud põhjus, miks ma siia tulin. Mul on päevas võimalik sõita kahe kuni seitsme hobusega, kellest mõned on juba kogenud kolmevõistlejad ja õpetavad mulle iga päev midagi uut, teised on aga noored, kellele saan ise midagi õpetada. 

Iga kahe nädala tagant toimub meil võistlus

Minu tüüpiline päev näeb siis välja selline, et hommikul lähen poole kümne paiku talli ja paneme Vincentiga paika, kes mis hobusega sõidab. Enne lõunat jõuan enamasti sõita kahe hobusega ja pärastlõunal siis kordetan ja sõidan veel. Vajadusel aitan ka Vincentile hobuseid valmis panna või lahti võtta. Kuigi alguses oli kokkulepe, et sõidan noorte hobustega ning esimesel päeval ütles Vincent mulle, et ta ei saa lubada mulle, et ma tema põhihobustega sõita saan, siis juba teisel päeval usaldas ta mulle oma põhihobuse. Kuidas ta siis minu taset hindas? Esimesel päeval andis ta mulle kogenud 1* sõitnud kolmevõistlushobuse ja ütles, et teeksin just sellise trenni nagu oma hobusega. Tema lihtsalt vaatab mind ja saab minu sõidustiilist aimu. Talle meeldis see, mida ta nägi ja niisiis sain juba teisel päeval sõita hobusega, kellesarnast ma varem pole tundnud.

Laminga on 1* kogemusega mära, kes pidi sel aastal võistlema Prantsusmaal noorhobuste tšempionaadil 7-aastaste hobuste seas, kuid jalavigastus tõmbas sellele plaanile kriipsu peale. Olles esimesed viis minutit selle hobuse seljas istunud, sain ma aru, miks Vincent teda mulle algselt ei lubanud. See hobune reageerib iga millimeetri peale, mis sa oma jalga liigutad või üldse sadulas teed ja seda ikka "edasi" suunas. Teisisõnu oli pärast minu esimest märguannet traavile minna hobusel pea üleval ja kihutas traavi. Iga trenniga, mida Vincent mulle andis läks aga asi paremaks ja tõsimeeli saan öelda, et nii hea hobusega pole ma kunagi varem saanud sõita. Ta on lihtsalt imeline. Sääre eest astumised, õlad sees, traavers, kontragalopp… mida iganes sa talt nõuad, kui teed seda õigesti, on ta suurepärane. Ma ei tea, kas see tunne on mul seepärast, et nii Vincent kui ka mõni teine ratsutaja on öelnud, et sobin selle hobusega erakordselt hästi kokku või ta ongi nii hea. Igatahes õpetab ta mulle iga päev midagi uut. Eriti hästi saan temaga oma põhivigu kontrolli all hoida, kuna kõik mu põhivead ajavad teda eriti ärevaks. 

Laminga

Teine Vincenti põhihobune on ka 1* kogemusega 8-aastane mära Kyra, kes on oma iseloomult tõeline tšikk. Küll talle ei meeldi vahel kui sa teda traavile tahad või on talle ebameeldiv sadulavöö pingutamine. Sõidus on ta aga väga meeldiv ja see traav… on nii hea. Esimesel kolmel kuul oli minu põhiülesandeks saada tema galopp paremaks. Tema põhiviga on see, et ta vajub väga kergesti pikaks “vorstiks” ära ja galopis on tema jaoks väga raske tulla tagasi koondatud galoppi. Kui sa sajandikuks jätad tähelepanu ära, vajub ta traavile. Niisiis olid erinevad harjutused galopis meie põhirõhk. 

Kyra

Vincent peab väga oluliseks osaks koolisõidutrennis harjutusi nagu sääre eest ära astumine, küljendamine, õlad sees, traavers, tempomuutused, üleminekud ja detailid. Iga trenn just nendest koosnebki. Olenevalt muidugi hobusest eri variatsioonidega. Minu üllatuseks peab Vincent mind ikka väga heaks sõitjaks ja niisiis jättis ta kolmeks kuuks oma põhihobused minu hoole alla ja ise ratsutas väga harva. 

Nüüd sõidan peamiselt kahe toreda hobusega. Üheks on 130 cm kogemusega 180+ cm kõrge takistussõiduhiiglane Fioco ja teiseks on minu isiklik lemmik, 3-aastane (nüüd aasta järgi juba neljane) täkupoiss Prins Eis. Fiocoga oleme pärast pikka vigastuse pausi teinud enamasti lihtsalt samm-traav-galopp 30-minutilisi trenne. Ta on hobune, kelle traav ei ole kiita, aga galopp on täpselt selline, kus saad lihtsalt olla kaasreisija ja lasta tal teha kõik ülejäänu. Pärast nelja kuud hüppasime ka meetrist parkuuri ja ta oli nii kerge. Peale selle, et näidata talle takistust ja püsida sadulas pärast igat pukitamist takistuste vahel, ei olnudki midagi muud teha. Paraku saime korralikult trenni teha vaid paar nädalat kuni vanad vigastused andsid jälle endast märku. 

Fioco

Prins

Prins on üks kõige mõistlikum täkk, keda olen elus näinud. Ta sai algratsastuse suvel ja oli seejärel kaks kuud kordetööl. Vincent usub, et pärast sadulasse panekut võiks hobust mõni kuu lihtsalt kordetööl hoida, et hobusel kõik pinged, mis esimese saduldamisega võivad tulla, ära saada. Siis uuesti sadulasse minnes peaks hobune olema lõdvestunum ja tšillim. Prinsiga hakkasime uuesti pärast kordetamist sõitma oktoobrikuu keskel ja pärast ühte nädalat usaldas Vincent ta minu sõita, kuna ta oli täielik vana rahu ise. Nüüd juba hüppame :)