Väike reporter suures linnas

Õnneks on mul siin avanenud võimalus kiigata ajakirjanduse suuremasse maailma ja töötada korrespondendina ELi teemade ja muude lugudega, mida siit ümbrusest leida võib. Küll aga võtab siinse töö olemusega harjumine aega ja pärast pea nelja kuud siin olemis pole ma ikka veel päris siia rütmi sisse elanud. 

Eestis reporterina töötada on lihtne. Kui sul on vaja kelleltki intervjuud, siis helistad, saad sobiva aja üldjuhul samaks päevaks ja kõik sujub. Siin ei käi see asi nii. Esiteks pole isegi suurte organisatsioonide pressiosakondadel kontakttelefoni numbreid, vaid tuleb saata meil ja siis umbes tuhandest meilist, mis neile laekub on väike võimalus, et tõesti sinu meil sealt üles leitakse ja antakse mingisugune vastus. Minu statistika ütleb pigem seda, et kümnest meilist vastatakse umbes neljale, millest kolm teatavad sulle, et neil ei ole aega või ei saa intervjuud anda mingil muul põhjusel. Arusaadav ka, kuna kui on valida, kas anda intervjuu mitme miljoni vaatajaga Saksa telekanalile või väiksele Eesti omale, siis on valik selge. 

Teine katsumus, millega siin tegelen, on kaameramehe ameti omandamine. Kahte asja korraga teha on keeruline. Samas, väga õpetlik kogemus ja tunnen, et iga korraga tuleb juba natukene paremini välja. Eriti värvikaks teeb kogu tööpäeva raske seljakoti ja statiiviga ringi kolamine, alguses jalgrattaga, siis rongiga, siis metrooga ja nii edasi. Aga see kõik on seda väärt, kuna sellist kogemust just iga päev ette ei tule. 

Vahel on Artur mul ka abiks

Mina salvestamas teki all vahetekste, et kaja ja muud müra vähendada

Ja nii sõidan ma oma kaamera ja statiiviga tööle!